Projektid: Consciousness: A Transdisciplinary, Integrated Approach ja The neural architecture of consciousness
Osalesin kahes teadvuse mehhanismide teaduslike uuringute projektis: (1) varasem lõppenud projekt Axel Cleeremans’i koordineerimisel, (2) praegu kestev projekt Kristian Sandbergi koordineerimisel.
Projektidest on olnud ja on kasu mitmes aspektis, minu arusaamist mööda eelkõige: (1) sidemete loomine ja arendamine võrgustike kujunemise vahendina, (2) sünergia “põhimõttel” 2+2=6, st nii uurimistöö infrastruktuuri/aparatuuri kui ka pädevuste jagamise/vahetamise tõttu iga labor rikastab oma võimalusi, (3) täiendavad vahendid mobiilsuseks, mida eraldi võttes igal laboril/uurimisrühmal ei pruugi piisavalt olla, (4) ühispublikatsioonide käivitamine (sh veenab ajakirjade toimetajaid tugevamini see, kui tegemist on soliidselt rahastatud koostööuurimusega), (5) tuumiklaborite nähtavuse ja mõju suurendamine, (6) interdistsiplinaarsuse suurendamine ja enda rühma pädevuste vajakajäämiste kompenseerimine projekti kolleegide abil, (7) eelduste loomine koostööks ka pärast projekti lõppu. Üldteadaolevalt on viimase perioodi probleemiks olnud Covid-19 häiriv mõju vahetule suhtlemisele ja ka katseisikutelt andmekogumisele empiirilistes uurimustes, aga see pole sisuline probleem. COST Actioni üheks miinuseks võib olla olnud asjaolu, et n-ö kopsakamate programmide kõrval on kohati COSTi suhtutud pisut viisil, et see on “kõrgliiga” kõrval “esiliiga”, aga võimaldab siiski laiemalt koostööd toetada ja omab kindlasti lisaväärtust. (Olles olnud Horisont 2020 ekspertkomisjoni ekspert olen seda mõnel hetkel “kõrgliigas” osalejate suhtumisest tähele pannud.) Saan aru, et peale juhtpersonali pole erinevate uurimisrühmade puhul COST Action abikõlbulik palgaliste töötajate (nt laborant, teadur, spetsialist) töölevõtmiseks, kuid olen seisukohal, et seda võiks COST mudelis muuta ja lubada igal osaleval uurimisrühmal 1 palgalise töötaja töötasu. See muudaks koostööd kindlasti tulemuslikumaks ja sujuvamalt kulgevaks. Veel üks tähelepanek: näib nii, et suuremad laborid/keskused (“tsentripetaalselt”) saavad rohkem kasu kui väikesed (n-ö “tsentrifugaalsel” suunal). Ma ei tea, kas sellise proportsiooni tekkimise võimalus oli projekti käivitamisel teadvustatud (ilmselt mitte planeeritud), aga nii see tundub olevat. Kindlasti on COST tüüpi võrgustik ja selle tegevuse rahastamine kasulik uuema aja ‘big data’ suundumuse toena.
Talis Bachmann, Tartu Ülikooli kognitiiv- ja õiguspsühholoogia professor